Europarlamenti valides kujundame toidulaua
20. mai 09
EPKK juhataja Roomet Sõrmus selgitab oma arvamusartiklis, kuidas on omavahel seotud Euroopa Parlamendi valimised ja meie igapäevane toidulaud. Ühine põllumajanduspoliitika on Euroopa Liidu üks olulisemaid poliitikavaldkondi.
Euroopa Parlamendi valimisteni on jäänud vaid loetud päevad. Viimane aeg on luubi alla võtta valikud erinevates eluvaldkondades. ETV esimeses valimisdebatis viskasid parteide esindajad õhku mitmeid mõtteid Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) kohta. Põllumajanduspoliitika peakski olema üks olulisematest valimisteemadest, sest ÜPP on üks väheseid nö tõeliselt ühiseid poliitikaid EL-s. Arvestades asjaolu, et Lissaboni lepingu jõustumisel saaks europarlament põllumajanduse valdkonnas oluliselt otsustamispädevust juurde, siis mõjutavad valimised oluliselt nii põllumajandustootjaid kui kõiki tarbijaid. Toiduta ei saa läbi meist keegi. Toidu kvaliteet ja hind sõltuvad omakorda otseselt otsustest ÜPP valdkonnas.
ÜPP sisu ja rahaline raam on 2013. aastani paika pandud ja suuri muutusi sellel perioodil ette näha pole. Küll on aga EL-s alanud elav arutelu põllumajanduspoliitika üle pärast 2013. aastat. Annaks jumal, et debatt ei kujuneks Euroopa lehmade ja inimeste omavaheliseks vastandamiseks. Paraku valimisstuudios tegid Eesti „maruliberaalid“ sarnase teemaarendusega juba algust. Lühike vastulause liberaalidele on, et ÜPP pole kindlasti iganenud ja mõttetu raha raiskamine ning oleks täiesti vastutustundetu süsteem hävitada. Iga poliitikavaldkond peab ajaga kaasas käima, mistõttu pole Eesti põllumajandustootjad ÜPP reformimise vastu, kuid oleme sunnitud ennast teravalt vastandama nendele jõududele, kes soovivad ÜPP-d ajalooprügikasti visata. Kindlasti tuleb tuleviku ÜPP-d kujundades leida ühtsed ja arusaadavad alused, millel põllumajandus- ja maaelutoetuste maksmine põhineb. Pole kahtlustki, et ühisturul peab kaduma ajalooline ebavõrdsus tootjate vahel jne. Täiesti kunstlik on aga põllumajanduse vastandamine hariduse, innovatsiooni või teiste valdkondadega. Valimisdebati käigus tõid konservatiivsemate erakondade esindajad õnneks selgelt välja, et põllumajandussektor ei saa ise läbi hariduseta ning peab konkurentsis püsimiseks iga päev innovatiivseid lahendusi välja töötama ja uusi tehnoloogiaid rakendama.
Et hääletades saaks tehtud õige valik, siis tuleks võtta natuke aega kaasaegse põllumajanduspoliitika põhimõtetesse süvenemiseks. ÜPP pole enam ammu see paarikümne aasta tagune monstrum, millena seda tihtilugu soovitakse näidata. Kui ÜPP 1958. aastal kehtestati, oli poliitika eesmärgiks sõjajärgse Euroopa põllumajanduse ülesehitamine, et oleks võimalik tarbijatele tagada stabiilne toiduga varustamine mõistliku hinnaga. Samuti sooviti kindlustada põllumeeste piisav sissetulek, et nad jääksid maale ja oleksid valmis toitu tootma. Kuigi Euroopa jaoks pole toiduga isevarustamine enam probleem, siis enamus ÜPP eesmärkidest on aktuaalsed tänaseni. Tarbijate jaoks on jätkuvalt oluline toiduainete mõistlik hind ja kättesaadavus. Ühelt poolt me maksame küll makse, kuid samas on kõikidele ühiskonnagruppidele sõltumata sissetulekust tagatud mõistlikud hinnad. Kui 1980ndatel kulus toidule 30% majapidamiste sissetulekutest, siis täna on vastav näitaja Euroopas vaid 13%. See näitab, et põllumajandustoodete hinnad on võrreldes sissetulekutega kasvanud palju väiksemas tempos. Eriti ilmekalt tõi nende eesmärkide aktuaalsuse esile 2007. aasta teisel poolel spekulatsioonidest tingitud toiduhindade kiire tõus. Inimesed arutasid väga emotsionaalselt toidukaupade kõrgete hindade põhjuste üle, samuti oldi üsna häiritud, kui järsku poodides tavalist võid enam saada polnud.
Ka põllumajandustootjate sissetulekute kindlustamine pole maapiirkondades elavate inimeste jätkuvalt madalamate sissetulekute taustal tähtsust kaotanud. Riigi strateegiline huvi peaks olema seista vastu külade tühjenemisele.
Aastate jooksul on ÜPP pidevalt muutunud ja seda on kohandatud ümbritsevatele tingimustele ning ühiskonna nõudmistele vastavaks. Ilma, et me igapäevaselt endale aru annaksime, on iseenesestmõistetavaks muutunud toiduohutus ja toiduainete kõrge kvaliteet, laiad valikuvõimalused poodides, tarbijale piisav info toodete kohta, keskkonnakaitse nõuete järgmine tootmisel, ilusad maastikud ja arenenud maapiirkonnad. Tugev ÜPP on oluline, sest ühiskond on põllumajandustootjate õlgadele pannud aina uusi nõudmisi, mida toiduaineid tarbides kinni ei maksta. Hooldatud maastikud ja loomade heaolu pole paraku kaup, mille eest toidupoodides arvet saaks esitada. Selge on see, et tuleb tegeleda rohkem tarbijate teavitamisega, et inimesed saaksid aru, miks nad mahetoodete või vabalt peetud kanade munade eest rohkem maksma peavad. Tänased hinnad, mida tarbijad on valmis maksma näiteks meie talumeiereides toodetud mahedate kohupiimade eest, ei suuda katta tootmisele tehtud kulutusi.
Tänaseks on kaotatud või kadumas ka enamus kohati vastuolulisi turgude stabiliseerimiseks mõeldud meetmeid ja põllumajandustootmine sõltub üha rohkem turult tulevatest signaalidest. Täielik turu isereguleerumine ei taga paraku kindlust ja stabiilsust. Hiljutine finantskriis on isegi rahamaailmas tekitanud vajaduse suurema reguleerituse suunas. Toiduainete stabiilne kättesaadavus inimestele on samas palju elulisem vajadus kui finantsstabiilsus. Toidu tootmine sõltub teatavasti ilmast, mistõttu on turg siinkohal veelgi ebausaldusväärsem reguleerija kui teiste sektorite puhul. Kuna ilma vastu ei saa, siis on ka põllumajandussaaduste tootmismahte pea võimatu nupule vajutades reguleerida.
Kuigi ÜPP-d süüdistatakse pidevalt põllumajanduse intensiivistumisele kaasa aitamises, siis kaasnevad tootmisega tegelikult võrreldes muu maailmaga ranged reeglid keskkonnakaitse ja hoomade heaolu valdkonnas. Tänu ÜPP-le saame rääkida põllumajandustootmise, looduskeskkonna ja kultuurmaastike mitmekesisusest, puhtalt turujõud soodustavad paratamatult kitsamat spetsialiseerumist ja mitmekesisuse vähenemist. Põllumajandustoetused aitavad ka klassikalises mõttes ebaefektiivset kuid tarbijate seas kõrgelt hinnatud väiketootmist säilitada.
Toidutootmine kuulub kahtlemata iga normaalse riigi jaoks strateegiliste tegevusharude hulka. Siin ei saa kasutada lühiajalisi ja hetke olukorrast lähtuvaid otsuseid. Peab arvestama, et prognooside kohaselt kasvab maailmas 2050. aastaks nõudlus toidu järele 50%, samas väheneb aga põllumajandusmaa ja veeressursside kättesaadavus. Tahaks loota, et järgmiste sõdade ajendiks ei kujune just ligipääs toidule. Me ei saa endale lubada, et põllumajandusmaa jääks Euroopas tootmisest välja ja ressurss nii oma rahva kui eksportturgude toitmiseks kasutamata.
ÜPP aitab kaasa ka Euroopa energiapoliitika eesmärkide saavutamisele. Kuigi biomassist ja põllumajandusjäätmetest toodetud energia ei suuda tagada ilmselt kunagi kogu energiavajadust, siis aitab kohalikul ressursil põhineva bioenergeetika arendamine vähendada Euroopa energeetilist välissõltuvust. Ilma täiendavate toetusteta bioenergiat enamasti toota ei suudeta, kuna fossiilsete kütuste puhul jääb keskkonnakahju ja väliskulud enamasti adekvaatselt arvestamata.
Lemmikargumendina toovad ÜPP kritiseerijad ära toetusmeetmete kulukuse. Enamasti unustatakse seejuures põllumajanduse- ja maaelu toetusmeetmete hind panna õigesse konteksti. Rõhutatakse, et ÜPP võtab EL-i ühiseelarvest ebaproportsionaalselt suure osa. Esmapilgul võib tõesti tunduda, et kui juba põllumajanduse kulud ja otsetoetused moodustavad eelarvest 31% (koos maaelu arendamise meetmetega 41%), siis kuhu mahuvad veel teised valdkonnad? Esiteks ei saa unustada, et kui 1980. aastal moodustas ÜPP ühenduse eelarvest 71%, siis 2013. aastaks langeb põllumajandus- ja maaelupoliitika osa 40%-ni. Seejuures on EL oluliselt laienenud eelkõige vaesemate liikmesriikide võrra. Teiseks tuleb silmas pidada, et EL-i eelarve peegeldab vaid tagasihoidlikku 2% ühenduse avaliku sektori kulutustest. Enamuse valdkondadega tegelevad riikide valitsused ise. Iga riik võib näiteks innovatsiooni ja hariduse toetamiseks raha suunata nii palju kui süda lustib. Põllumajanduse valdkonnas (õnneks) sellist vaba lustimist toimuda ei saa, kuna üle liidu on kehtestatud ranged reeglid riigi poolsele sekkumisele.
Kõhutunne ütleb, et Euroopa Parlamendi raportid ja seisukohad on enamasti tarbijate ootustele ja ettekujutustele palju lähemal kui teiste Euroopa institutsioonide omad. Lõpuks on iga parlamendi liige ka ise tavaline tarbija. Tarbija ootab toidukaupade selget ja arusaadavat märgistust, puhast toitu, peaaegu et inimlikke standardeid loomade heaolu järgimises jne. Seetõttu loodan, et Eesti kodanikud lähevad kindlasti valima, sest valides saame kujundada oma toidulaua.
