Leivaküpsetamise alguseks loetakse aastat 5000 e.Kr. Esimesi leibu oleks küllalt raske tänastega võrrelda, sest nende valmistamiseks kasutati kogu taime maapealset osa - lisaks teradele ka ohteid, sõklaid, kõrrepuru. Leivas leidus ka liiva, mida lisati teradele nende paremaks jahvatamiseks.

Leiva “küpsetamiskogemus” tekkis juhuslikult. Sellele eelnes pudrukeetmise leiutamine: õue jäetud jahu segunes vihmaveega ning esimene “kört” oligi valmis. Tuletegemise oskusega hakati toorputru keetma. Kui pudrupott üle ajas, küpsesid kuumadel kividel tahked kakukesed. Soojalt maitsesid nad hästi, kuid jahtudes muutusid kivikõvaks.

Rukis ei ole nii vana kultuurtaim kui nisu või oder. Seda kultuuri ei tundnud vanad kreeklased ega ka Aasia vanad kultuurrahvad. Rukis oli aastatuhandeid tagasi hoopis Ees-Aasia nisu- ja odrapõldude umbrohi. Tüütu umbrohi muutus seal aegade jooksul kultuursemaks, kasvas üheaastase taimena, suvirukkina, tera muutus suuremaks, viljapea telgroots tugevamaks, kuid lugupidamist siiski ei saavutanud.

Kui nisu toodi Ees-Aasiast Euroopa põldudele, tuli loomulikult temaga kaasa umbrohi rukis. Kesk-Euroopa kehvemal mullal ja jahedamas kliimas juhtus nii, et rukis saavutas nisupõllul ülekaalu, õrnem nisu langes välja, rukis aga tundis end hästi. Rukki vähenõudlikkus ja vastupidavus hakkas silma ja talle anti omaette kultuuri õigused. See toimus esimesel aastatuhandel enne meie ajaarvamist. Rukis levis edasi ka Põhja-Euroopasse.

Juuretise valmistamine: Segada pett ( või keefir ) ja paar kääru rukkileiba (hea on näiteks „Hiiumaa“ leib). Jätta segu käärima paariks päevaks rätiku alla sooja ruumi. Selliselt alustatud juuretisega võtab leivategu hoogu 4-5 korda. Lihtsam on alustada eelmisest leivateost ülejäänud peotäie leivataignaga ehk juuretisepojaga.